Marika Valk, kunstiajaloolane ja Lihula Muuseumi direktor, on Lihula piirkonnaga hästi tuttav – Valkide perel oli pea 40 aastat siinkandis suvitusmaja. Nii mõjus loomulikuna 2018. aastal tehtud otsus pühendada oma aega ka professionaalselt Lihulale. Valk hakkas juhtima mõisahoones asuvat muuseumi, mille tuleviku osas puudus tol hetkel veel selge nägemus. Naise käe all on lühikese aja jooksul kujunenud nii nägemus kui ka sündinud selle teostus.
Lihula mõisa ruumiprogramm on kunstiajaloolase sõnul justkui muuseumiks loodud. Ruumid paiknevad anfilaadsüsteemis, mis on omane klassitsismile, ning balansseeritud dekoor on heaks eeltingimusteks näituseruumide kujundamisel. Mari Kurismaa abiga kujundatud interjöör on kõrgetasemelise muuseumi kandelauaks, Marika Valki vankumatu töö tulemusel ning projektide ja valla kaasabil on sündinud terviklik lahendus.
Kui alguses jätkas Lihula muuseum Valki käe all keskendumist paigaloole – esimene uus näitus tutvustas Lihula lilltikandit – on ajas muuseumi visioon muutunud kultuurilooliselt laiemaks. Kuigi Lihula naiste lilltikandid jäävad olulise pärandina eksponeerituks, on muuseumi keskne sisu ja missioon muutunud. Esitades endale küsimuse „mis siis tegelikult?”, jõudis Marika Valk selleni, et on õige aeg luua baltisaksa kultuuri tutvustav ja mõtestav muuseum. „Alguses mõtlesin, kas 700 aastat orjapõlve on veel naha vahel. Sellest ajast on vähe räägitud, aga see on meie ajalugu, mitte baltisakslaste lugu,” ütleb Valk.
Kui Lihula koduloomuuseum tegutseb mõisas 1995. aastast, siis mõisakompleksi enda lugu on lausa nii vana, et maa all asuvate keskaegsete kivilinna varemete kohta ütleb Marika Valk Mati Mandeli sõnadele viidates, et see on Eesti Pompei. Klassitsistlik peahoone rajati 19. sajandil, mil mõis kuulus Karl von Wistinghausenile. Valki sõnul tunnevad kaasajal baltisaksa suguvõsadest põlvnevad inimesed üha enam huvi oma juurte vastu, nii on ka Wistinghausenite järeltulijad käinud Lihula mõisas külas ja avaldanud suurt rõõmu hoone käekäigu üle.
Ei ole teada, kes on 19. sajandil rajatud Lihula härrastemaja arhitekt, võibolla on hoone projekteeritud tüüpkavandi järgi. Selgema vastuse otsimine nõuaks Valki sõnul lisaks jälgede ajamisele arhiivides ka arusaama alamsaksa keelest.
Muuseumijuht leiab, et mõisa kese ei paikne hoone arhitektuurilises pooles, vaid selles, mis mõju see kannab laiema üksusena. Marika Valki nägemus on, et mõisamuuseumist võiks kujuneda infopank, mis koondab terviklikke teadmisi kultuuri ja ühiskonna arengust. Selle täiuslikuks realiseerimiseks jätkub tööd vähemalt sajandiks.
Väljakutsed seesuguse infopanga loomise juures ei seisne motiveerituses, vaid peaasjalikult inimeste endi võimekuses arhiive pidi käia, sest ei ole palju neid, kes oskaks seni uurimata materjali mõtestada. Ka need probleemid on osa muinsuskaitsest, millega Lihula muuseum tegeleb igapäevaselt.
Baltisaksa kultuuri näitus on osaliselt valmis. Mitmeid ruume, kuhu näitus laieneb, praegu veel renoveeritakse, kuid nelja aasta jooksul, mil Valk on muuseumis tegutsenud, on juba väga palju muutunud. Valk sõnab, et kuigi on soov renoveerida terve peahoone fassaad, tuleb samm-sammult edenedes leppida sellega, et kõike korraga ei jõua. Kui finantsid ei võimalda portikuse korrastamist ette võtta, tuleb jääda kannatlikuks ja taastada esialgu vaid portikuse sambad.
Olles Lääneranna valla muuseum, käsitleb näituseprogramm ka piirkondlikku ajalugu. Puudutades nii mõisate kui kirikute lugusid, tulevad esile tendentsid, mis iseloomustavad ajaloolist Eestimaad laiemaltki. Mõisa- ja kirikukultuuri olulisus ei seisne ainult arhitektuurisaavutustes, vaid möödunud aegade mõjus – nii majanduslikus, teaduslikus kui kunstialases.
Palju on tehtud, palju on veel ees. Ideid on Marika Valkil rohkelt, suur osa tulevikuplaanidest on loodud rahvusvahelist võrgustikku silmas pidades. Mõeldes Lihulast väljaspool selle keskaegset pärandit, peab Valk piirkonda üldises plaanis hästi ligipääsetavaks ja kiiduväärt keskkonnaks. On meeldiv ka see, kui ordulinnuse varemete taustal mängitakse kettagolfi ja kohe kõrval asuval laululaval korraldatakse kontserte.
Üks Valki tulevikuideedest seostub Lihula ajaloo (üle)jutusutamisega, naisel on soov pakkuda mitmedimensioonilist elamust muistse vabadusvõitluse päevil toimunud lahingust rootslaste vastu. Ajaloolase sõnutsi vääriks just see võitlus pühitsemist, sest oli tõeline triumf eestlaste jaoks.
Kui Valk end Lihulaga muuseumiga 2018. aastal sidus, sisestas ta endale, et kuskilt tuleb pihta hakata ja kõigele peab lähenema samm-sammult. Käidud tee on viinud selleni, et Lihulas tegutseb professionaalne muuseum, mis esitab lisaks baltisaksa ajaloole tulevikus ka elava pildi meie oma Pompeist.
