Lembit Peterson on üks Tallinna vanalinna Ladina kvartali idee hoidjatest ja arendajatest. Petersoni eestvedamisel on kvartalis asuvas keskaegses dominiiklaste kloostris juba mitukümmend aastat tegutsenud kõrgelt hinnatud teater Theatrum. Paiknedes Tallinna vanalinnas Vene tänaval, on keskaegse arhitektuuriansambli osaks olev hoone saanud ehitus- ja renoveerimistööde käigus ajatuks. Võib öelda, et ajatute tähendusteni jõudmine on ka Theatrumi loomingulise töö filosoofiline alus.
Ladina kvartaliks peetakse 13. sajandil välja kujunenud hoonestust, mis arenes Tallinnasse rajatud dominiiklaste Püha Katariina kloostri ümber. Seda kvartalit piiritlevad Vene, Müürivahe ja Munga tänavad ning Katariina käik.
On öeldud, et just Katariina kloostrist sai alguse Eesti hariduse lugu, seal tegutsenud dominiiklased said kiiresti selgeks ka eesti keele. Kloostri tegevus peatus 16. sajandil reformatsioonist tõukunud muutuste käigus. Samal perioodil hävis uhke hoonekompleks mastaapse tulekahju tõttu, tänapäeval meenutavad keskaegset kloostrit Katariina kiriku võimsad portaalid, maa-alused käigud ja kloostri ait. Nii aita kui ka Katariina kiriku varemetesse kutsub inimesi tihti just Theatrum.
Theatrumi kunstiline juht Lembit Peterson meenutab Eesti iseseisvuse taastamisele järgnenud aega, mil vastandudes möödunud aja kammitsatele mõjus emantsipatsioon jõuliselt. Luues 1994. aastal oma teatristuudio, õnnestus saada vanalinnas asuvas endises kloostri viljaaidas esialgu ligi 100-ruutmeetrine pind ühisteks kokkusaamisteks, harjutusteks ja etendusteks. Püha Katariina kirikuhoone varemetes tegutseti 20 aastat – korrastati hoonet, anti etendusi ja kontserte ning peeti näitusi.
Teater sai hoone täielikult endale 2014. aastal, mille järel alustati ümberehituse planeerimist. Ajalooliste kihistuste rohkusest tulenevalt kulus hoone valmimiseni aastaid, uued saaliuksed avati 2018. Lembit Petersoni sõnul võib majas seniajani tunda ehitusaegseid lõhnasid.
Ladina kvartalis paiknev Theatrum põimub ümbritseva ruumiga. Katariina kiriku varemetes mängimisega seoses meenub Petersonil üks novembrikuine viietunnine „Hamlet“. Etenduse vältel sadas mõnikord lund ja vihma – omaette poeetiliselt, leiab Peterson, et olud, mida on trotsitud, on tihti osutunud just väga headeks. „See ajalooline vaim elab õhustikus ja kivides edasi, see inspireerib meid tegutsema.“
Lembit Peterson on ellu kutsunud ka 1992. aastal avatud Vanalinna Hariduskolleegiumi, mis asub Theatrumi vahetus läheduses samal tänaval. Peterson usub, et Ladina kvartal, mis on olnud tervikliku piirkonnana hariduse andja ja kristlike väärtuste kandja, võiks läbi aja selles rollis püsida. Mees mäletab ammusest ajast – enne, kui Vene tänava maja ruumid Theatrumile anti – hoonekompleksi teisigi väljavaateid, näiteks käidi välja idee rajada kloostri viljaaita diskoteek. „Õnneks sai linn aru, et seda ei ole mõttekas siia teha.“
Petersoni ja teda ümbritseva haritlaskonna tegevus on väärtuspõhine. Lähtudes kristlikust konfessioonist on ka Petersoni loomingu tuum seotud elu paatosliku poolega. „Meie eesmärk ei olnud vallutada maja. Meie eesmärk oli luua loominguline üksus, mis baseerub kindlatel väärtustel.“
Küsimus vanast ja kaasaegsest ning diskussioon nendevaheliste probleemidest vajab Lembit Petersoni arvates ulatuslikku fookust. Teatrikunstniku sõnul käsitleb Theatrum oma loominguga seda, mis on aktuaalne. Ta ütleb, et tänapäevane ei ole ilmtingimata aktuaalne, tihti toimivad just klassikalised tekstid oma üldinimlike ideedega hästi tänapäevas. Peterson meenutab hiljaaegu lavastatud Molière’i komöödiat, mida mängides ei lakka publiku naer ikka veel, ka mitusada aastat hiljem.
Mõeldes tagasi oma tööde ja tegemiste peale, tunnistab Peterson, et on peetud ka ebamugavaid võitlusi, nähtud vaeva, ning mõnikord on veendumus oma ideid ellu viia ka kõikuma löönud. Usk on talle näidanud, et tugev idee peab katsumustele vastu ning just raskuste kaudu on võimalik tõeliselt mõista seda, mille nimel võideldakse. „Siledal kaljul ei saa ronida.“
Nii Theatrumi kui Vanalinna Hariduskolleegiumi osas tunneb Peterson ennekõike vastutust. Lähenedes filosoofiliselt, ütleb meister, et vastutuse saab inimene võtta selle eest, mille on ise loonud.
