Kui Andres Kauts 2011. aastal ühes kinoentusiastidest sõpradega filmiseansside kavandamisega algust tegi, tundis ülikoolilinna tudeng puudust väärtfilmikinost. Alusati iseseisvate sündmuste korraldamisest, kuid peagi jõuti arusaamale, et isikupärane kino vajab pidepunkti.
Esiti seati end sisse Ateena keskuse uhkes klassitsistlikus hoones, kus ligi sada aastat tagasi alustas filmilinastustega omaaegne kino Athena. Selles Eesti kõige külluslikuma interjööriga kinomajas tegutseti aasta jagu ning koliti seejärel Laiale tänavale Tartu Uue Teatriga ühte majja. See maja jäi aga kahele loomingulisele kollektiivile liiga väikeseks. Nii viidi 2017. aastal Elektriteater Jakobi tänaval asuvasse ajaloolisesse Tartu Ülikooli kirikusse kavatsusega peatuda seal ajutiselt.
Uhke rajatis asub ülikooli peahoone taga ja on harmooniline osa õppehoonete ansambli arhitektuuripildist. 1860. aastal sisse õnnistatud kiriku projekteeris ülikooli arhitekt Karl Rathaus, esitades klassitsistlikku kaanonit romaani stiili elementidega. Kiriku ajalooline interjöör on hävinud ja 1947. aastal ülikooli raamatukogu tarbeks betoonitud siseruumis on vähe seda, mis aitaks kunagist kirikut silme ette manada. Hoone välisfassadki ei pruugi lihtsal vaatlusel viidata kirikule, sel puudub näiteks torn, mida arhitekt Rathaus ei kavandanud ülikoolikompleksi kujunduse terviklikkust silmas pidades. On aga selge – seda nii seest kui väljast – et hoone omaaegne ruumiviimistlus taotles suursugusust.
Humanitaarraamatukogu tegutses Jakobi tänaval 2006. aastani, hiljem hoonel selge funktsioon puudus. Kuigi ruumides hoiti ja hoitakse tänini ülikoolile kuuluvat intellektuaalset vara, ei leidnud ajalooline hoone järjepidevat avalikkusele suunatud kasutust ajani, mil Tartu Elektriteater end endise raamatukogu lugemissaalis püsivalt sisse seadis.
Otsus Jakobi tänavale paikseks jääda ei tulnud lihtsalt, hoone plussid ja miinused liigutasid kaalukausse pikalt. Etteantud proportsioonid tundusid kinosaali jaoks mittesobivad, ruum näis liiga lai. Kuid juba esimesel tegutsemisaastal tundis Elektriteatri meeskond, et just nii ongi väga hea. Laiad read ja suuremõõtmeline ekraan tagavad Kautsi sõnul võrdselt kvaliteetse kinoelamuse igas saalinurgas ja reas. Maja lõi ise selle raami, millesse tuli kinol sobituda. “Head asjad vajavad sisseelamist. Uus kodu ei tundu kohe alguses täiuslik.”
Aastatega on kinosaalis avanev pilt märkimisväärselt muutunud. Kui esimestel filmiseanssidel täitis ruumi mitu rida rannatoole, on tegutsemisaja vältel jõutud sisustuses professionaalsele tasemele. “Mäletan veel, et vaidlesime, kas suur ekraan meie kinno ikka sobib. Aga me võtsime julguse kokku, muutsime asju ja enam tagasi minna ei taha,” meenutab Kauts.
Kuigi kinotegijate mõtteist on käinud läbi erinevaid kohti, kus saaks toimetada palju mugavamates tingimustes, on Kautsi sõnul kaalukam olnud piirkond, kus ollakse. Soovides tegutseda Tartu südames, on Elektriteatri tegijate teele jäänud majad, mis on pisut räämas ja vajavad remonti või ei ole nii ligipääsetavad kui üks avaliku funktsiooniga hoone võiks olla. Praeguse kino filmisaali pääseb vaid trepist, liikumisraskusega inimestele on ligipääs seega keeruline. Ühtlasi tuntakse Kautsi sõnul puudust ventilatsioonisüsteemist, helikindlatest seinadest, aga ka paremast kontorikohast. “Töötajate endi kontorid on ekraani taga, mis tähendab, et seansi ajal oled seal kinni. Pead kiiresti otsustama, kas lahkud nüüd kohe või jääd sinna veel mitmeks tunniks.”
Endale teadvustatakse tõsiasja, et hoone, millega on kinole pühendudes saadud äärmiselt lähedaseks, kuulub Tartu Ülikoolile. Nii ei saa Elektriteater oma erilisest, kohati kapriissest ruumist mõelda kui igavesest. “Kõik muutub. Me ei ole viie aasta pärast seesama, mis täna.”
Proovides sõnastada Elektriteatri laiemat tegutsemisalast filosoofiat, kirjeldab Kauts seda paljuski selliselt, nagu kino nime saamislugugi. Taheti midagi eestikeelset, samas mitte päris argist, vaid erilist. Nii jõuti sõnani “elektriteater”, mis oli eesti keeles kasutusel enne “kino”. “Eesti esimene kino oli elektriteater Illusion. Tuleb tunnistada, et meie nimi tekitas alguses parajalt segadust, et millega tegu. Meil on olnud konkursid, kuhu on inimesed saatnud kirjutisi sellest, kui väga neile teater meeldib.”
Sarnases mõtteruumis luuakse ka filmiprogrammi, repertuaaris on tähtsal kohal just Eesti oma linateosed. Kautsi sõnul on meie filmiarhiiv väga suur varandus, kus leidub palju väärtfilme, millest suurem osa meist ei ole kuulnudki. “Aga see on meie kultuur. Kui me vaatame ainult välismaa filme, siis meist saavadki välismaalased. Teame New Yorgi tänavaid, aga ei tunne ära Jõhvit.”
