„Kui linnaelanik jalutab töölt koju ja kohtab teel tühjasid ja lagunenud maju, hakkab ta mõtlema, kas sellel kohal on tulevikku. Ja ta kahtleb.“
Need on Valga vallaarhitekti Jiří Tintera sõnad, kes on elanud Eestis juba 15 aastat. Et arhitekt on sirgunud suurlinnas Prahas, võiks arvata, et Eesti väikelinnas töötamine ei saa talle kergesti omaks. On läinud hoopis vastupidi, Tintera sõnul ei ole maailmas ühtegi teist kohta, kus ta tunneks end kodusemalt kui Valgas. Seda, et arhitekt on tulnud linna väljastpoolt, peab ta tugevuseks. Võimalus distantseeruda uuritavast kohast on privileeg, nii on lihtsam tekitada eelhoiakute vaba ruumi.
Kümme aastat Valgas arhitektina töötanud Tinteral on kujunenud laiapõhjaline arusaam piirilinna arengust. Omades teadmisi selle koha ajaloost ja eripäradest, on arhitekti nägemus tuleviku-Valgast võtnud üha realistlikuma kuju. Üks osa sellest nägemusest on algusest peale jäänud muutumatuks: et südalinna moodustaksid korda tehtud hooned ja lopsakas haljastus. Aastaid tagasi Valgasse saabudes kummastas arhitekti, et linnasüdame moodustavad tühjad ja lagunevad hooned. See omakorda sütitas vajaduse mõista, miks on nii läinud.
Valga arhitektuurilise pildi arengut selgitab selle linna lugu. Jiří Tintera eristab Valga ajaloolisel arenguteljel kolme murrangulist perioodi. Arvestades, et Põhjasõjas hävitati linn täielikult, tuli sel tuhast tõusta. Protsessi mõjutas kõige hüppelisemalt 19. sajandi lõpus rajatud raudteejaam. Sellele järgnes aeg, mil majanduslik ja sotsiaalne võrgustik tegid Valgast uue sajandi alguse Eestis kõige kiiremini kasvava linna. Just sellest sajandivahetuse perioodist pärineb linnaarhitekti sõnul Valga linna hoonestik. „Kõige uhkemate hoonete ehitusaja võib üsna kindlalt paigutada 1905. ja 1913. aasta vahelisse perioodi.“
Üheks prominentseks näiteks arenevas linnaruumis on maja aadressil Kuperjanovi 12, algupäraselt Vladimiri Uuliks kutsutud tänavas. Seda võib ka nimetada Julius Goertzi majaks – Valgas töötava hambaarsti omaks, kes juugendstiili tippnäiteks peetavas majas nii elas, töötas kui külaliskortereid pidas. Fassaadist ulatuvad välja skulpturaalsed lõvipead ja hoonet kroonib eenduv nurgatorn.
Valga linna kuldaeg sai Eesti iseseisvudes lõpu, sest seni oluline Vene turg lakkas eksisteerimast. Vallaarhitekt toob esile tendentsi: kui teistel Eesti kohtadel kippus minema hästi, läks Valgal halvasti. Nõukogude perioodil kujunes Valgast oluline tööstuslinn, ületades nii oma varasemad majanduslikud raskused, eriti jõuline oli areng 1960. ja 1970. aastatel. See nõukogudeaegne positsioon tugeva tööstuslinnana varises kokku paralleelselt muutustega riigisüsteemis.
Linna kultuuriliste, majanduslike ja sotsiaalsete muutuste keerises oli Goertzi maja vaatamata oma uhkele vormile ja eesrindlikele tehnilistele lahendustele jäänud hooleta ja muutus aastakümnete jooksul kasutus- ja elamiskõlbmatuks.
Valga kolmanda ülesehitamise perioodi alguseks märgib vallaarhitekt 2015. aastat, mil hakkasid toimuma strateegilised muutused linna arengus. Kui avanes võimalus taotleda kortermajade renoveerimiseks toetust, otsustas linn taastada just selle rõskes olekus ajaloolise hoone. Goertzi maja taasvalmis 2020. aastal, taastamistööde fookuses oli selle rikkalik fassaad. Algupäraseid elemente on pisut taastatud ka siseruumides, kolmes korteris on toodud osaliselt välja seinamaalingud. Kokku on elamus 17 korterit, millest enamik on ühe- ja kahetoalised.
„See hoone sümboliseerib Valga arengutelge,“ mõtestab Tintera. Seda sümbolit kinnitavad lähiaja linnaruumilised arengud. Goertzi maja kõrval asub ajalooline Valga koolihoone, kus avati 2016. aastal vastrenoveerituna riigigümnaasiumi uksed. 2018. aastal valmis Jaani kiriku piirkonda hõlmav keskväljak, mis tähistab Valga ajaloolist alguspunkti ja kus ristusid keskaegsed teed. 2020. aastal valmis piirilinnasid – Valgat ja Valkat – mõtestav ruum, mille arhitektuurne lahendus annab ainulaadse võimaluse viibida kahes kohas korraga, kaotades eri riigis asuvate linnade eristuses ranguse.
Teadmised linna kohta on järk-järgult selginenud. Kuna keskaegsest Valgast ei olnud peale Põhjasõda midagi alles – linnaarhitekti sõnul võisid selle üle elada kolm inimest – markeerib 18. sajandi lõpus valminud Jaani kirik Valga ajaloolist keset. Barokkstiili elementidega varaklassitsismi paigutuva sakraalehitise projekteeris tuntud Riia arhitekt Christoph Haberland. Keskväljaku rekonstrueerimistööde käigus tuli ilmsiks, et kiriku kõrval asuv puidust hoone aadressiga Kesk 19 on hoopiski varasem, kui seni linna kõige vanemaks säilinud ehitiseks peetud katoliku kabel Riia tänaval. Seegi auväärne puitmaja saab restaureeritud.
Valga ja Valka piirialale loodud arhitektuurilist lahendust peab vallaarhitekt Tintera koha identiteedi teadvustamise juures eriti oluliseks. See on tema sõnul üks neist kohtadest, mida inimesed varem ei kasutanud, ent kus nad nüüd on. Arhitekt leiab, et piirilinnaks olemine on osa Valga identiteedist, millest ei saa mööda vaadata, järelikult tuleb seda loomuliku osana tunnistada ja erilisena tunnustada.
„Maailmas ei ole teist kohta, kus ma ennast kodusemalt tunneks kui Valgas, sest ma saan aru, miks ta on selline, nagu ta on.“
