„Viljandi vanalinn on minu silmis üks ilusamaid Eesti vanalinnu – just puitarhitektuuri poolest. Ma armastan puithooneid,“ sõnab Andres Uus, Viljandist pärit puitehituse spetsialist, kes on võtnud oma südameasjaks taastada sünnilinnas Oru tänaval asuv kahekorruseline puitmaja. Silma jääb hoone elegantne veranda ja interjööris ilmuvad trafarettmaalingud. Mõned aastad tagasi aga avanes sel kohal nukker pilt.
Andres Uusi jaoks ei ole Oru tänava puitvilla restaureerimistöö esimene oma sünnipaiga vanalinnas. Kiviviske kaugusel Tartu tänaval on Uusi käe all toodud ellu hoone, mille puhul on raske uskuda, et samale majale oli enne taastamistööd antud lammutusluba. „Ehitustehniliselt oli Tartu tänava maja taastamine keeruline, maja asub nõlva sees, kus on mitu allikat. Tehniliselt on Oru tänaval lihtsam ehitada. Teisalt ei saa siin, vallikraavi juures, labidat maasse lüüa -vastu tuleb linnamüür.“
Oru tänava maja, mille kallal asus Uus tööle 2018. aastal, oli õnnetus seisus, puud kasvasid seinakonstruktsioonist välja, hoone lagunes ja mädanes. „Aga oli selge, et selle taga on kaunis ehitustöö. Hakkasin uurima ja selgus, et hoone kahest omandist on üks müügis. Mul õnnestus osta ka teine osa, nii sain hakata hoonet tervikuna taastama.“
Liigeldes Viljandis mööda Oru tänavat, ei pruugi Andres Uusi restaureeritav maja kohe silma hakata, sest see paikneb teeäärse maja hooviosas. „Esimene teadaolev kaardimärge tänavaäärsest Oru 7 majast pärineb 1790. aastast. Järgneb periood, millest suurt teada ei ole, kuni 1900. aastani, mil kinnistu ostis perekond Sulke. Esimest korda on hoovipealset maja mainitud 1866. aastal.“
Selleks esimeseks märkeks kaardil on üks lihtne ristkülik. On alust arvata, et algselt oli tegemist tagasihoidliku kõrvalhoonega. Seda kuniks 1879. aastani, mil on hoone peale võetud pangalaen, ning on tõenäoline, et uus omanik alustas kinnistul ehitustöid. Andres Uus spekuleerib juurdeehitiste ja seinamaalingute põhjal, et mingil hetkel oli hoopis hoovipealne maja kinnistu omaniku isiklik elupind. Arhiivimaterjalidest on teada, et tänavapoolsest hoonest sai üürimaja, mille viimistlus on tagasihoidlikum.
Ehkki ehitusega on Uus tegelenud ligi 25 aastat, alustas ta hoopis mujalt – metsandusest. Valik minna esmalt seda rada pidi tundus Andres Uusile loomulikuna, nii tema isa, vend kui onu olid valinud just selle tee. Omandanud kõrghariduse metsakorralduse erialal, spetsialiseerus Uus palkhoonete ehitusele, läbides aastaid hiljem ka ehitusalase õppekava Maaülikoolis. Neid valikuid silmas pidades näib Uusi kiindumus puitmajade vastu asjade loomulik käik.
Olles mittetulundusühingu Vanaajamaja asutajaliige, tuleb esile mehe pikaajaline pühendumus, nimelt loodi ettevõtmine juba 1998. aastal. Pakkudes mitmekülgset nõu ehitustööde osas, koondab ja toetab ühing neid, kes on teinud küllaltki ebamugava otsuse – äratada miski, mis on unustuse hõlma vajunud ja nõuab palju hoolt. Uusi sõnul koolitab ühing aastas sadakond inimest ja varustab neid taluarhitektuuri-alaste teadmiste ja praktiliste oskustega. Vanaajamaja töötab ka nii kogukondlike kui rahvusvaheliste taastamisprojektide juures. „Kümmekond aastat unistasin katusega puitsillast, nii kaua unistasin, kuni ühes Lemmaku kogukonnaga asusime seda tegema. Armas on ka Puutli puitkirik Vastseliina metsade rüpes, üks ääretult salajane koht. Hiljaaegu töötasime Vilsandil taastades kolme tuulikut.“
Mõtestades oma arusaama vanast majast, manab Andres Uus ühe kujundina ette eaka inimese, keda unustatakse kuulata. „Võrreldes inimesega, on vana maja taastajal suur privileeg – kui hoone ei ole pöördumatult kahjustunud, saab neile anda uue elu. Kui ma taastan maja, siis teadmises, et tema elab minust kauem.“
Oru tänava majas on Uus püüdnud säilitada ja taastada kõike nii palju kui võimalik, näiteks erilist laudkatust, mis oli küll väga kehvas seisus, samas algse hoonekehandi üks osa. Seda, et veranda akende taastamine õnnestus, nimetab Uus imeks. „Üldiselt olen konservatiivsem kui muinsuskaitse nõuab.“
Kuigi Uusil on kahju, et tihti hävitatakse hoogsa remondi käigus vanade hoonete algupärane pale, isikupärased detailid asendatakse parajasti sobivate vastu, on mehe sõnul palju nõuda, et iga vanalinnaelanik omaks muinsuskaitsealaseid eelteadmisi. Mõeldes oma 25 aasta pikkusele kogemusele ehitusvaldkonnas, leiab Uus, et vanu maju väärtustatakse aina enam.
Vana hoone autentse ilme taastamise tahet pärsib mehe sõnul kannatamatus. „Materjalid kuivavad kauem, paljusid lahendusi ei saa lihtsalt kätte, pead sepalt tellima. Ma ei arva, et see jääb raha taha. Kipun arvama, et vaesus on paljut ka hoidnud. On jõutud majale kaitsev katus peale teha, aga rohkem rahalisi vahendeid remondiks ei jätku. Kusjuures, tänu sellele, et ei olnud piisavalt raha, on alles suur osa miljööväärtuslikust Karlovast.“
Selles kontekstis toob Andres Uus välja, et leiab iseenda minevikutöödes aina seda, mida tagantjärele kahetseb. Üha selgemaks saab see, kui raske on lõhutut tagasi pöörata. „Agaruse ja ogaruse vahel on õhuke piir. Aga ei ole mõtet ennast süüdistada selles, et ei oska kõike mingil hetkel hinnata. Proovin lihtsalt järjest vähem lõhkuda. See ongi minu elu.“
Taastamistöö on aastatepikkune pühendumine, mille puhul ei saa küsida, kas lõpp juba paistab. „Tasakesi teen, mul kiiret ei ole. See on minu hobi, puht majanduslikus mõttes oleks taoline ettevõtmine totrus. Aga kui see saab valmis, siis valdab mind rahu ja õnnetunne.“
