Võrus Fr. R. Kreutzwaldi ja Tartu tänava nurgal asub silmapaistva dekooriga 19. sajandi lõpu historitsistlik hoone, mille mõõtmelisus tänavakülgedel pakub suurepärast võimalust äritegevuseks. Uhkeim sissepääs selles reas asub L-kujulise maja äralõigatud nurgal. Alates 2017. aastast astutakse sealt Stedingu kohvikusse. Valitud nimi on kultuurimälu seisukohalt kummardus hoones 20. sajandi keskpaigani töötanud apteekrile.
Üle kümne aasta hooleta seisnud majale puhusid uuesti elu sisse Keiti Kaasik ja Toomas Talv. See vana maja näis neile kohana, mis on vaeva väärt. Arusaam, et väärika maja uhke nurga-sissepääs saab olema avatud kõigile, kujundas nende unistuste kohvikust. Veel enne, kui kohvik valmis sai, avati maja võlvitud laega keldris öölokaal, mida nad peavad seniajani.
Kaasiku sõnul on Stedingu kohviku saamislugu voolav nagu jõgi. Neid ajendas selle ettevõtmise juures sisetunne ja arusaam, et just selline „kolmas koht“ võiks töö ja kodu vahel Võrus olla. Üledisainimist nii praktilises kui ideelises plaanis välditi. Kõik valikud kohviku interjööri osas on tehtud lähtuvalt intuitsioonist ja julgusest seda kuulata. Kaasiku jaoks ei ole eklektilise, aga seejuures maitseka sisekujunduse analüüsimine oluline, sest peamiseks tingimuseks on seatud hubasus. Stedingu kohvik ei ole möödunud aja jälgi ajav majamuuseum, samas on suuresti taaskasutuskeskustest leitud mööbel ja esemed antiigihõngulised ja väljapeetud, tehes sellega omamoodi kummarduse minevikustiilidele. Keraamilistest plaatidest laotud dekoratiivsein on kohviku ainus stiliseeritud osa. Kaasiku jaoks sümboliseerib Kristel Sihiveeri kavandatud sein usku Stedingu maja uueks saamisesse. „See kohvik lihtsalt pidi siia tulema,“ tunneb Kaasik tänini.
Nii nagu majaomanikud ei püüdnud oma kohvikut stiliseerida, ei ole nad ka laiemalt vanast majast „vana maja“ välja võtnud. Ebaühtlase krohvi all olevad seinad, kust on muuhulgas tulnud välja trafarettmaalingud, ja pisut räämas fassaad on osa esteetilisest kogemusest, mida maja pakub.
Omanike nägemus Stedingu majast on olnud algusest peale läbinisti kogukonna-keskne. Nii kohvikuosas kui keldrikorruse baaris on korraldatud mitmeid üritusi, nende seas kunstinäituseid, kontserte ja viktoriine. Ka linna ajaloolise osa väärtustamine tugevdab kogukondlikku kuuluvust. Vanale hoonele tähelepanu toomine – maja on omamoodi müütiliselt nimetatud kunagise omaniku järgi – teeb nii elanike kui turistide jaoks Võru vanalinna kultuurikihi tajutavaks. See loob pärandi tunnet.
Võru on kahtlemata eriline koht, tegemist on nii-öelda nullist kavandatud linnaga. Kreisikeskust hakati ehitama Katariina II haldusreformi tulemusel, linna ametlikuks algusajaks peetakse 1784. aastat. Võru linna sirgelt joonduv tänavavõrgustik viitab selgelt selle planeeritusele. Võrus ei ole keskaegset kihti, me ei kohta käänulisi käike ega vana linnuse varemeid. Küll aga on linna hoonestuse silmapaistev osa selle rohke puitarhitektuur, mida peetakse oma terviklikkuses „aguliklassitsismi“ tippnäiteks.
Võru tunnusnimetus „isemoodi linn“ on kahtlemata läinud naelapea pihta. Mõistes linna lugu, paistab see „isemoodi olemine“ oma normaalsuses lausa et täiuslikuna.
Keiti Kaasik leiab, et „isemoodi linn“ on võrdselt hea elukeskkond ükskõik millise teise Eesti linna kõrval. Arhitektitöö on viinud naise ka mujale, ning ta ei mõista lõpuni küsimust „miks just Võru?“. Kaasik tunnistab, et seda on tema käest küsitud korduvalt. „Miskipärast arvatakse, et siin ei ole midagi ja ei toimu midagi. Aga tegelikult on siin kõik olemas.“
Inimese suhe ühe kohaga ei ammendu, sest meie mälupilt ei püsi muutumatuna – mälu ei ole hoidla. Nii võibki juhtuda, et ajas asendub „miks Võru?“ hoopis „justnimelt Võru!“-ga.
Kuigi Keiti Kaasik ja Toomas Talv andsid kohvikupidamise üle, on kohvik neile seniajani nagu kodu. Hoones paiknevaid ruume renditakse äri- ja tööpindadeks erinevatele ettevõtetele, meie kohtumise ajal on majas rattapood, juuksurisalong ja vabakutseliste kunstnike tööruumid.
